:)

merrkaajutt.blogspot.com



Uuuus järjekas !

Let go of your past 26.osa JA NÜÜD PÄRISELT VIIMANE.

Kirja peal oli suurelt kirjutatud “MA ARMASTAND SIND KA!”. Mul tekkis pisar silma, kuid kuivatasin selle kohe ära, kui kuulsin samme trepist alla tulemas. Keerasin ennast umber. See oli loomulikult Kaspar. Läksin tema juurde ja kallistasin teda kõvasti, kuid järsku poiss lükkas mu eemale. Olin väga segaduses nüüd.
Kaspar: “Liisa me peame rääkima!”
Mina: “No okei.”
Me istusime kööki ja ma jäin huviga kuulama, mis tal rääkida on. Kaspari ilmest ei osanud ma midagi välja lugeda. Pikka aega oli vaikus ja ma muutusin juba väga uudishimuliseks. Kaspar hakkas siis lõpuks rääkima.
Kaspar: “Liisa, ma armastan sind…”
Mu suule tuli õrn naeratus.
Mina: “Kaspar…”
Kaspar: “…kuid see mida sa loodad ei saa toimuda. Ma..ei ole vaba, kui võib nii öelda.”
Mina: “Oota mis mõttes??”
Kaspar: “Mul on tüdruk.. ja mind seob temga nii mõndagi.”
Mina: “NAGU NÄITEKS?”
Kaspar: “Liisa palun, ära karju. Näiteks…”
Mina: “Noo…?”
Kaspar: “no näiteks meie tulevane laps.”
Mul jäi suu lahti. Mul oli nii palju küsimusi, kuid ma ei osanud alustada. Ma ei tahtnud ka. Mis minuga toimub, ma armusin tüüpi, kes on kinni ja saab lähiajal isaks. MIDA VEEL? Kas järgmine kord ütleb poiss mulle, et on gei? Arrghh…Ma olin väga pikka aega vait ja lihtsalt vahtisin pisar silmis Kasparile otsa. Kuid kord elus ma otsustasin mitte nutta. Seega ma pühkisin vaikselt oma pisarad ära. Ma sain aru, et kui Kaspar kohe ära ei lähe ma purskan nutma. Kuid seda ma ei tahtnud. Võtsin ennast kokku ja ütlesin väga vaos hoitult poisile.
Mina: “Kaspar, kas sa soovid tassi kohvi?”
Kaspar: “Ei, aitähh. Palun Liisa räägi minuga normaalselt. Ma tahan ju siiski sõpradeks jääda.”
Mina: “Ei taha kohvi, selge… Siis ma arvan, et sa tead kus suunas on uks.”
Kaspar: “Liisa…palun ära tee seda.”
Mina: “Kas ma pean ise näitma?”
Kaspar: “mhhh.. Ei.”
Ta läks võttis oma koti ning suundus ukse poole. Ukse peal vaatas ta korra veel tagasi. Ta silmad olid märjad, kuid ma eirasin seda. Hoidsin ennast vaos ja mõtlesin kõike uuesti läbi. Kui ta mind tõesti oleks armastanud, oleks ta hoolitsenud lapse eest, kuid jätnud tüdruku maha. Või midagi sellist. Igastahes mina olin absoluutselt vastu teise naise staatusele. Mu mõtetest äratas mind ülesse telefoni helin. Võpatasin korra, kuid siis otsisin telefoni ülesse. Vastasin väga vaos hoitud häälega.
Mina: “Jaaa..Jah mina olen Lovisa. Mida? Mis juhtus?...Kuidas temaga on?... Ma olen kohe seal.. Headaega!”
Mul oli šokk. See kõne oli haiglast, mu vend oli sinna sattunud. Panin jalatsid jalga ja jooksin haiglasse. Teadsin juba mis palatis ta pidi olema, seega läksin sinna kiiruga. Läksin sisse ja voodis lamas Andre. Ta nägi jube välja. Ta oli kõikjalt katki. Võtsin ta käest kinni ja hakkasin vaikselt sosistama.
Mina: “Andre sa tuled sellest välja, sest mul on sind vaja. Ma ei suuda ju muidu. Kõik asjad. Kriss, Kaspar ja jälle ma olen unustanud Robi ja Eva. Gaaš nad vihkavad mind varsti. Seega Andre mul on sind vaja. Ma ei saa hakkama üksi!.. PALUN… Palun…”
Ma läksin palatist välja ja vastu tuli isa. Ta oli täiesti purjus ja temaga kaasas oli mingi poole noorem minikleidis tšikk. Isa oli ikka väga kastis omadega. Mul hakkas teda vaadates juba paha. Ta tuli minu juurde ja tšikk üritas nagu ennast tema taha ära peita.
Juba ma jälestasin seda naist.
Isa: “Liiisa.. sina siin.. ooooota Lovisa.. mul.. mul on vaja sinuga rääkida.. vaata see palat.. seal on sinu venna.. ..”
Tahtsin sealt ära joosta juba, kui märkasin, et isa nuttis.
Isa: “Liisa ma eii tahtnud.. päriselt.. see ei oolnud meelega.. Palun andesta mulle.”
Mul oli ikka veel šokk, kui jõudsin tagasi reaalsusesse siis põõrdusis tšiki poole.
Mina: “Tere, ma olen Liisa.. Ja ammu enam mitte tema laps. Kas sa palun viiksid ta kuhugi kainenema?”
Ta ainult noogutas ja vedas isa sealt minema. Järsku kuulsin palatist mingit masinat piiksumas või noh mingit kõvemat heli tegemas. Igastahes selle peale jooksid paljud arstid sinna. Kõndisin vaikselt pisar silmis, ise kartes kõige hullemat, palati ukse peale. Nad elustasid mu venda. Mu vend oli hetkeks surnud. Nad üritasid kaua. Kui nad juba lõpetama hakkasid karjusin ma täiesti jõust.
Mina: “Ei te ei lõpeta. Ta tuleb veel sellest välja.”
Arst mõtles hetke ja seejärel jätkas elustamist. See ei õnnestunud. Mulle ei jõudnud midagi enam kohale, kuni lõpuks kuulsin arsti ütlemas.
Arst: “Surma aeg: 13.24”
Ma olin šokis. Miks? Miks kõik minuga pidi juhtuma? Ma ei suutnud nutta, ma olin täiesti šokis. Astusin rahulikult(nagu mul see päev juba kombeks) uksest välja ja võtsin suuna alateadlikult Robi juurde. Ukse juures kella helistades tekkisid mul pisarad silma. Mul jõudis kohale, et Kaspar lükkas mu eemale ja ma kaotasin just oma venna. Eva tegi ukse lahti. Ta vaatas mulle suurte silmadega otsa.
Mina: “Anna andeks ma ei osanud kuhugi minna!”
Eva tuli ja kallistas mind ja ma puhkesin nutma. Kuulsin Robi häält kuskilt.
Robi: “Musi kes see on?”
Eva: “Liisa.”
Robi tuli ka esikusse. Eva lasi mind lahti ja juhatas mind suurde tuppa istuma. Neil mõlemal olid täiesti segaduses näos. Kui ma enam vähem juba rääkida sain hakkasin täiega vabandama..
Mina: “Andke andeks, et ma teid niimoodi eiranud olen. Tõsisel eriti sind Eva. Andke palun andeks. Ja mul ei olnud mitte kuhugi minna. Palun andke andeks.”
Eva: “Muidugi me anname.”
Robi: “Mis juhtus Liisa?”
Ma puhkesin jälle nutma. Robi tuli istus ka minu kõrvale ja kallistas kõvasti. Lõpuks hakkasin rääkima.
Mina: “See on Andre.. Teda ei ole enam.. Ja mis kõige hullem.. ma arvan, et see on mu isa süü.”
Robi ja Eva: “Mis mõttes?”
Mina: “Mu isa tuli haiglas vabandama, et ta ei tahtnud ja et ma andku andeks. Saate aru Andre on surnud. Mul ei ole enam põhimõtteliselt kedagi.”
Robi: “Meie oleme kohe kindlalt. Aga mis Kasparist on saanud?”
Mul jooksid jälle pisarad üle põskede. Eva kuivatas mu pisarad.
Mina: “Kaspar.. temaa.. ta ei ole minu jaoks.”
Robi: “Miks?”
Mina: “Sest tal on tüdruk ….ja varsti ka laps ja pealekauba kes ikka minuga tahaks olla.”
Robi: “Viimane osa küll nüüd õige ei olnud.”
Mina: “Ma ei jaksa enam. Seda kõike on liiga palju.”
Robi: “Oh tüdruk, kuidas sul ei vea.”
Ma nutsin end magama robi ja Eva käte vahel. Igastahes ärkasin ukse koputuse peale. Tõusin kähku ja läksin avasin ukse. Seal oli Kaspar. Läksin tere ütlemata Robi tuppa, kus Eva ja Robi panid riidesse. Ütlesin neile, et Kaspar tuli nende juurde. Läksin tagasi suurde tuppa täiesti eirates Kasparit. Ma ei olnud vihane, vaid solvunud, et ta varem midagi sellist mulle ei rääkinud. Võtsin enda asjad ja hakkasin panama jopet selga. Toas oli täielik vaikus kuni Robi sinna jõudis.
Robi: “Liisa ära mine veel.”
Kaspar: “Liisa ma tahaks sinuga rääkida, palun.”
Mina: “Ei ma lähen. Minul küll sinuga midagi rääkida ei ole.”
Kaspar: “Aga ma .. armastan sind.”
Ma jäin vait ja vaatasin talle otsa. Olin taas nutma puhkemas, kui hoidsin ennast vaos.
Mina: “Kas sa tõesti saad mingi rahulduse, kui sa mulle koguaeg haiget teed?”
Kaspar: “Ma…”
Mina: “Ära parem vasta…Kaspar, see ei ole reaalne. Sa pead valima. Ma ei kavatse…”
Kaspar: “Mida sa ei kavatse?”
Pikk vaikus oli ja Eva oli ka ukse peale tulnud. Lõpuks ma ohkasin ja ütlesin.
Mina: “Ma armastan sind ka…”
Robi vaatas seda suurte silmadega pealt. Eval oli ka vist šokk. Kaspar, tema tuli mulle aina lähemale, kuid ma ei suutnud. Ma jooksin sealt minema. Jooksin nii kiiresti kui suutsin. Jõudsin suure tee äärde. Autosi oli nii palju. Teisel pool teed ma nägin Krissi. Ta naeratas mulle. Kas ta on mulle andestanud? Vaatasin tagasi endal silmad täiesti pisarates. Kaspar oli mulle järele tulnud. Tagapool jooksid ka Robi ja Eva. Pöördusin Kaspari poole.
Mina: “Ma tõesti armatan sind.”
Kaspar: “Mina sind ka, aga…”
Mina: “Shhh… ”
Kaspar ei saanud vist enam midagi aru. Lähenesin talle ja suudlesin õrnalt.
Mina: “Mitte ühteg sõna.. mitte ühtegi pisarat eks?!?! Selle pärast et, vaata kunagi saan ka mina õnnelikuks!”
Neid sõnu kuulsid ka Robi ja Eva. Keerasin ennast umber ja läksin bussipeatusesse. Jäin sinna ootama. Kõik kolm ikka veel seisid ühe koha peal. Mul jooksid ikka veel pisarad üle põskede. Kriss vaatas ikka veel teisel pool teel kõike pealt. Nägin paljusid autosi tulemas. Õigel hetkel tegin ma paar kiiret sammu. Seejärel ma tundsin kuidas käis suur pauk. Ma veeresin üle auto ning kukkusin maha. Kuulsin kõiki karjumas. Kõik kohad valutasid. Autojuht ja kõik mu sõbrad kes seal olid mu umber järsku. Kaspar võttis mu pea sülle ja hakkas mu juukseid silitama. Robi kutsus kiirabi, Eva oli lihtsalt mu kõrval. Järsku kuulsin tuttavat häält. See oli autojuht.
Autojuht: “Anna andeks Liisa!... Oh issand mida ma teinud olen. Palun pea vastu.”
See oli mu isa häääl. Sulgesin korraks silmad, naeratasin ja sosistasin.
Mina: “Ma armastan teid tohutult. Veel üks ingel valvab teid nüüd varsti taevast!”
Kaspar: “Liiisa, EI, tee silmad lahti. PALUN. Ma ei saa sinuta. LIISA PALUN tee silmad lahti….
Kriss: “EIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!!!!”




THE END!







KOGU JUTT OLI VÄLJAMÕELDIS. Igaks juhuks mainisin:D

Arvamusi?:D

Let go of your past 25.osa

Kriss tõusis püsti voodi pealt, kuid palusin tal kohe istuda. Kriss vaatas mind väga lootusrikka näoga, sest ma ikka veel naeratasin. Kui sellest aru sain lasin naeratusel kaduda. Samuti ka Krissi näo ilme muutus. Ma ei jaksanud enam seda vaikust taluda ja hakkasin rääkima.
Mina: “ Kristo, ma… ei suudaks niimoodi. See on mulle liiga suur koorem.”
Kriss: “Mis mõttes? Kas… sa jätad mu maha?”
Ma ainult noogutasin ja ütlesin vist kõige hullema lause, mida oleks saanud üldse öelda.
Mina: “Kas me saaksime siiski sõpradeks jääda?”
Sain aru, et Kristol oli valus, kuid ma tahtsin ju sõpradeks jääda. Kristo vaid noogutas, tõusis püsti ja läks majast välja. Mul tulid pisarad silma. Sain aru, et see ei olnud enam armastusest vaid sellest, et ma kaotasin just ühe oma parima sõbra. Kuulsin, kuidas all käis uks. Kristo läks välja. Läksin kapi juurde ja võtsin välja teksa seeliku, mini loomulikult, ühe kirju pluusi ja kookisin välja ka ühe jaki mis sobis sinna peale. Tegin kerge meigi ja hakkasin liikuma tagasi Sanderi poole. Olin juba peaaeu ukse juured, kui märkasin Robi taas minu juurde jooksmas. Ootasin ta ära ja ütlesin Tsau.
Robi: “Tsau jah, okei räägi nüüd, ma olen absoluutselt segaduses. Mis aitähhh? Ja miks sa Kasparit suudlesid? Ja mis on saanud Krissist?”
Mina: “Küll sa oled meil uudishimulik.”
Robi: “Liisa, räägi, palun.”
Mina: “Okei, aitähhh, et ole mul olemas. Krissist läksin ma lahku.”
Robi: “Ma kuulsin jah mis ta tegi. Aga Kaspari suudlus?”
Mina: “Ma ei tea mis mul hakkas.”
Robi oli selle vastusega rahul. Läksin sisse ja nägin seina ääres Kasparit, kes oli täiesti mõttesse vajunud. Hakkasin liikuma tema poole, kui järsku märkasin ühte tüdrukut tema poole minema. Tüdruk oli pikk blond ja täiesti perfektse välimusega. Ta ei tundunud üldse purjus. Peagi nad kallistasid, see oli ikka vääga pikk kalli. Seest hakkas keerama ma ei tea miks isegi. Tüdruk tundus natukene vanem, kui Kaspar. Nad jäid sinna mõnusalt juttu rääkima. Ma olin hämmingus. Seest ikka keeras. Liikusin teise tuppa. Ma ei tahtnud haiget saada. Mida ma lootsin? Miks ma teda ennist suudlesin? Ma olin niii segaduses. Märkasin laual ühte üpriski täis gini pudelit. Võtsin selle ja jõin tühjaks. Peagi otsisin tühjale pudeli asenduse muidugi kangema kraamiga. Nii moodi see läks edasi, kuni ühest hetkest alates on ainult must auk. Mitte midagi ei mäleta.
Ärkasin oma toas, oma voodis jõhkra pea valuga. Hakkasin püsti tõusma, kuid märkasin kellegi kätt enda peal. Vaatasin kõrvale ja seal oli Kaspar. Viskasin ta käe enda pealt ära. Selle peale äratasin ka tema ülesse. Tõusin voodist. Ma olin pesu väel. EI NO TORE. Läksin kapi juurde ja võtsin välja lühikesed püksid ja suure t-särgi. Panin riidesse ja lõpuks keerasin Kaspari poole, kes jälgis mind. Ma olin pahane tema peale. Mul ei olnud tegelt põhjust, aga ma olin.
Mina: “Midas a vahid?”
Kaspar ehmatas ära vist, sest ta vaatas mind väga imestunud näoga. Sammusin kiirelt alla kööki ja panin kohvi masina tööle. Jäin sinna vaatama, kuidas kohv tassi jooksis. Kui see valmis oli, panin natukene piima ja istusin laua taha ja jõin kohvi. Hakkasin mõtlema kogu elu peale. Tekkis pisar silma. Järsku ehmatasin ennast mõtetest ülesse, kui Kaspar lehvitas oma kätt minu näo eest.
Kaspar: “Mis viga? Miks sa nutad? Su pilk oli nii õudne täiesti klaasistunud.”
Ma vaatasin teda imestunult. Pärast paari vaikuse minutit laususin-
Mina: “Sa küsid mis mul viga on? Hah! Ei noh jah. Ma olen armunud vot mis mul viga on. Ja Sina vist ei tee sellest väljagi!”
Pisarad voolasid üle minu põskede. Jooksin ülesse oma tuppa ja läksin teki alla. Nutsin end taas magama.
Ärkasin ülesse selle peale, et mu uks käis. Keegi oli minu toas käinud. Tõusin püsti ja nägin laua peal kandikut, kaussi, lille pisikese vaasiga, õuna ja klaasi koos oranži mahlaga. Suule tekkis õrn naeratus. Läksin sõin ära ja seejärel läksin peegli ette. Mu ripsemtušš oli laiali läinud ja nägu oli üldse punane. Mu peas oli täielik segadus. Kes see tüdruk seal peol oli. Taipasin järsku, et ma ei tea tegelikult Kasparist mitte midagi. Pole õrna aimugi milline ta pere on, kas tal on õdesid või vendasid. Võtsin meigi maha ja seejärel käisin kiiresti dušši all. See oli värskendav. Panin end taas riidesse ja üritasin juukseid kuivatada. See ei õnnestunud eriti ja andsin lõpuks alla. Jätsin juuksed lahti ja läksin alla. Kõndisin vaikselt. Kogu maja oli täiesti vaikne. Jõudsin alla ja piilusin suurde tuppa, kuid see oli tühi. Uurisin veel kõik teised toad ka läbi, kuid mitte ühtegi hingelist. Lõpuks mõtlesin, et peaks ka Andre tuppa vaatama. Läksin siis ukse taha. Hakkasin juba koputama, kuid otsustasin lõpuks lihtsalt sisse piiluda. Voodis magas Kaspar. Panin vaikselt ukse kinni ja läksin alla tagasi. Tegin endale taas kohvi. Istusin laua taha, kui järsku märkasin laua peal paberit. Tõmbasin selle endale lähemale ja lugesin.

Let go of your past 24.osa

Gaaaš kui palju aega on möödas, aga uus osa finally valmis. :)







Läksime minu tuppa ja istusime voodile. Olime pikk aega vait, kuid lõpuks hakkas Kriss rääkima.
Kriss: “Liisa palun, ürita andestada, sest ma ei kujuta ette mis ma teen ilma sinuta!”
Mina: “… Ma ei tea.. kas suudan.”
Kriss ei vastanud midagi. Ta oli mõistev ja ma sain aru, et olen kõrvuni armunud, kuid kuidas sa annad andeks midagi sellist? Ta oli teise tüdrukuga. See oleks jäänud mind kummitama kogu ajaks. Samas ma jääksin teda igatsema. Ma ei suutnud otsusele jõuda. Ma tõusin püsti läksin ukse juurde vaikides. Jäin seal seisma ja avsin juba suu, et öelda midagi Krissile, kuid ma ei suutnud. Tegin ukse lahti ja väljusin. Kriss jäi mulle järgi vaatama. Läksin enda maja lähedal asuvasse parki. Istusin kiigele ja lükkasin pisikese hoo sisse. Jäin mõttesse. Mind tõi maa peale tagasi tuttav hääl. See oli Kaspar.
Kaspar: “Tsauuu! Mis sa siin nii üksinda teed?”
Mina: “Mõtlen.”
Kaspar: “Kuule sanderi pool toimub again mingi läbu. Lähed?”
Mina: “Mul pole kellegagi minna ja ma kardan üksinda. Pärast seda, kui Eerik üritas midagi väga vastikut.”
Tuletasin seda meelde ja seejärel raputasin õlgu, et see mõte eemale ajada.
Kaspar: “Ma olen kuulnud jah. Tule minuga, kui Kristole sobib!”
Mina: “See pole tema asi, kellega ma suhtlen.”
Kaspar vaatasmind üsna segaduses näoga, kuid siis ulatas käe ja aitas mind kiigelt püsti. Ta ei lasknud mu käest lahti. Kõndisime Sanderi poole, juba kaugel oli kuulda tümpsu. Nägin kaugel Robi. Lasin Kaspari käest lahti ja jooksin Robi juurde ja hüppasin talle kaela. Tema kõrval oli mingi tšikk, kes vaatas mind väga kadedalt. Ma ei teinud sellest väljagi. Kallistasin teda väga kaua, kui lõpuks Robi hakkas küsima.
Robi: “Nonoh.. mille eest see oli?”
Mina: “Aitähhh!”
Ma kõndisin tema juurest lihtsalt minema. Robi jäi mulle väga segaduses näoga järgi vaatama. Kaspar jooksis mulle järgi ja vaatas mind veel imelikuma ilmega.
Mina: “Ta on mu parim sõber!”
Kaspar: “Hmm..”
Mina: “JA EI ME EIII KÄI!”
Kaspar: “OkeiOkei..”
Mina: “Sa ei usu mind jah?”
Kaspar: “Ei.”
Mina: “Pean tõestama?”
Kaspar: “Oooo jaaaa!”
Võtsin ta käest kinni ja asetasin selle oma alaseljale. Läksin talle hästi lähedale. Sosistasin talle kõrva.
Mina: “Jälgi nüüüd Robi.”
Kaspar piilus silma nurgast Robi, kuid too ei teinud midagi. Siis vaatas tagasi minu poole ja hakkas midagi ütlema, kui ma järsku täiesti mõtlemata suudelsin seda poissi. Ta tõmbas mu veel rohkem enda poole ja ma tundsin, kuidas mu üks jalg tõusis. Kuid ma lõpetasin selle ruttu. See meenutas mulle liiast Krissi. Ma vaatasin maha ja üritasin mitte nutma hakata. Kaspar tõstis mu pea ülesse.
Kaspar: “Kas kõik on korras??”
Mu silma nurkadesse tekkisid pisarad, kuid sel hetkel tegin ma oma otsuse. Ma olin selles täiesti kindel. Miski muu ei saanud lihtsalt õige olla. Muu ei olnud lihtsalt võimalik. Laususin kiiresti Kasparile.
Mina: “Teeme nii, et ma käin korra ruttu ära või noh natukene aega läheb ja siis kohtume siin. Sa mine lõbutse ja ma tulen sulle järele.”
Kaspar vaid noogutas ja andis mulle põsele musi. Ta suundus majja ja mina hakkasin liikuma kodu poole. Robi tuli jooksuga minu juurde.
Robi: “Ja mis see nüüd oli?”
Mina: “Robi ma ei saa praegu, ma pean Krissiga rääkima.”
Ta jäi sinna mulle järgi vaatama. Ma hakkasin jooksma, endal õrn naeratus näol. Ma taedsin, et see pidi olema õige otsus. Jõudsin juba enda maja ette. Nägin oma toas told põlemas. Kriss jäi vist sinna. Läksin oma tuppa ja tegin ukse lahti. Alustasin kohe algusest ja rääkisin kogu jutu ära. Nii kuidas pidi. See pidi lihtsalt õige otsus olema.

Let go of your past 24.osa

Kerstin ja Kriss istusid voodil kõrvuti ja Kerstin ajas oma kätt Krissile lähemale. Liikus mööda jalga aina ülesse poole. Siis viskas Kriss tüdruku käe eemale.
Kerstin: “Mis on?”
Kriss: “Kerstin…”
Kerstin: “Mida? Kas…”
Kriss: “See oli viga. Ma olin purjus. Sa kasutasid mind ära.”
Kerstin: “Issand jumal. Ise sa vastutad selle eest mida sa teed. Korra minuga sobib magada, aga mis siis nüüd viga?”
Selle lause peale ma kiljatasin. Ma astusin uksest eemale ja hakkasin nutma. Kriss tuli ukse poole. Tundsin oma jalgades tugevust ja hakkasin jooksma. Ma polnud terve igavikku seda teinud. Algul ma jooksin Robile otsa. Kuid ma tagusin teda nii, et ta sai vist haiget ja lasi minust lahti. Jooksin välja ja nutsin. Kriss oli mind petnud. Ma ei suutnud seda uskuda. Jooksin edasi, kuid lõpuks ei jaksanud enam. Jalad ei pidanud vastu ja ma kukkusin maha. Ma nutsin ja nutsin. Seest kõik valutas. Mul ei olnud muid mõtteid. Vaid üks. MIKS? MIKS, KRISS? Seejärel tundsin kellegi kätt mu nutust rappuval õlal. See oli Kriss. Üritasin temaga rääkida läbi nutu. Või noh karjuda.
Mina: “KAO MINEMA. Ma ei taha sind enam näha. Sa ütlesid, et sa armastad mind. Kuidas ma sain sind uskuda? Sa oled haige petis. Kao minema. Kao mu silma alt. ….
Lihtsalt palun mine. Ma ei suuda lihtsalt enam muidu.”
Kriss võttis mu käte vahele ja ma nutsin tema käte vahel. Ma ei tahtnud nii, kuid ma ei suutnud ennast eemale lükata. Ma armastasin teda liialt ja mul ei olnud enam jõudu. Ma ei suutnud nutmist lõpetada. Lõpuks ma sosistasin.
Mina: “Palun, mine. Ma ei suuda… see on liiga valus. Palun!”
Kriss ei lausund sõnagi ja ei lasknud minust lahti ka. Ta aitas mu pingile istuma, kuid minust ta lahti ei lasknud. Nutsin ikka veel täiest jõust, kuid sosistades küsisin.
Mina: “Kriss.. Miks? Miks sa teed mulle niimoodi haiget? MIKS?”
Kriss: “Ma jõin ennast nii täis, sest arvasin, et kaotasin sinu. Sa olid siis veel koomas. Igatahes ma ei seisnud oma jala peal ka üleval. Kerstin kasutas seda ära ja noh edasi sa vist tead. Liisa palun ürita mulle andestada!”
Mina: “Ma ei suuda… mitte veel.”
Istusime pargi pingil. Mina nutsin, Kriss silitas õrnalt mu õlga. Järsku ilmus sinna Robi.
Robi: “Mis sa nüüd tegid? Kurat ma löön su näo sisse!”
Robi tuli lähemale, kuid ma ei tahtnud seda. Ei!
Mina. “Ei Robi.”
Kuid oli juba hilja. Ta suutis Krissi huule katki lüüa. Kriss lõi vastu. Nad läksid kaklema. MIKS? Seda veel oli siis vaja. Ma olin hirmul nende mõlema pärast.
Mina: “LÕPETAGE…. PALUN… KEEGI AIDAKE.. Lihtsalt lõpetage ja kohe! PALUN.”
Sinna ilmus terve rahva hunnik, kuid mitte keegi ei teinud midagi. Lõpuks tuli Sander ja mõnded võõrad. Nad lahutasid need 2 ja seejärel läksin ma Robi juurde.
Mina: “Seda nüüd küll ei olnud vaja.”
Robi: “Aga no ma olen öelnud, et kui..”
Mina: “Ma tean, aga Robi, mulle aitab sellest juba, et sa olemas oled minu jaoks. “
Robi vaatas maha ja noogutas. Ta lasti lahti ja ta pühkis vere oma nina alt ära. Läksin Krissi juurde.
Mina: “Sinuga tahan ma nelja silma all rääkida.”
Kriss ainult vaatas mulle otsa, kuid lõpuks noogutas. Ta lasti samuti lahti. Järsku kuulsin Kerstini häält tagant tulemas.
Kerstin: “Oh kallis, mis sinuga juhtus. ROBI sa oled hale …”
Ma pöörasin ümber ja võtsin Krissi käest kinni. Kerstin jäi vait ja vaatas mulle otsa. Otsustasin, et ma ütlen talle kõik mida ma tast arvasin.
Mina: “Kerstin sa väike lits. Sa hoia minu poisist eemale. Said aru?”
Kerstin: “Oi näe kes nüüd õiendama tuli. Ma arvan, et Kriss peaks ju otsustama?”
Vaatasime Krissile otsa. Ta pani mõtlematta käe umber minu piha ja tõmbas mu endale lähemale. Vaatasime mõlemad Kerstinile otsa, kes oli nutu ääre peal. Ta ei suutnud seda taluda ning jooksis minema. Hakkasime liikuma Krissiga minu poole. Jõudsime sinna.

Let go of your past 23.osa

Kui oma silmad lahti tegin, olin oma toas ja Kriss istus minu kõrval ja silitas mu põske.
Kriss: “Kuidas sul on?”
Mina: “See oli õudne.. Kriss, mu ema.. ta on surnud. “
Hakkasin nutma. See vaatepilt oli liiga õudne, mida ma ennem nägin. Mu ema istus voodi ees põrandal. Üks käsi oli tema kõrval maas ja teine hoidis ziletti. Ta oli ma veenid läbi lõiganud. Ta oli surnud. Mul ei olnud enam ema. Järsku avanes uks ja sisse astus Andre.
Andre: “Ma kuulsin, et sa nutad. Mis viga nüüd?”
Mina: “Andre.. ema…”
Andre: “Mis nüüd? Jälle täis?”
Mina: “EI.. Ema..on surnud”
Andre vaatas minu poole suurte silmadega ja ta silmadesse tekkisid pisarad. Ta pühkid need kohe ära, kui neid tekkis aina juurde ja lõpuks ta jooksis oma tuppa. Tõusin püsti ja ütlesin Krissile.
Mina: “Ma pean temga korra rääkima. Palun ära mine kuhugi. Oota siin!”
Kriss nooogutas ja ma läksin vaiksel kõndides toast välja. Jõudsin Andre toa ukse taha ja koputasin. Kuulsin seest nuuksuvat häält, mis keelas mul sisse tulla. Läksin ikkagi.
Mina: “Andre?”
Andre: “Kao minema!”
Mina: “Ma tean, et see on raske, kuid sa ei saa mind eemale tõugata. Me oleme kahekesi jäänud.”
Andre: “Liisa mida me teeme?”
Mina: “Elame nii kuidas tahame!”
Andre vaatas mind suurte silmadega. Hakkasin talle seletama.
Mina: “Vaata Kriss sai 17, kui mina olin koomas. Noh see tähendab, et aasta veel ja meie majas on täisealine. Seega kutsume ta meie juurde elama. Kui sa nõus oleksid, sest isa kohe kindlalt tagasi ei tuleks.”
Andre vastas ikka veel nuuksudes.
Andre: “Mina olen poolt.”
Ma kallistasin teda tugevasti ja seejärel läksin oma tuppa tagasi. Kriss oli pikali voodi peal ja silmad kinni. Läksin tema kõrvale ja panin oma pea tema rinnale.
Mina: “Ma armastan sind!”
Kriss: “Ma loodan, et sa tead juba, et mina sind veel rohkem!”
Mina: “Tean. Kuule mul on sulle üks pakkumine.”
Kriss: “Noh?”
Mina: “Kas sa tahaksid minu juurde kolida?”
Kriss: “Hmmm.. ja !”
Mina: “Okei, igatahes ma helistan isale.”
Läksin toa ühte nurka ja valisin isa numbri. Isa võtts vastu ja ma rääkisin talle kõik ära. Ta lubas 10 minuti pärast meie poole jõuda. Läksin tagasi Krissi kõrvale.
Kriss: “Sa Sanderi poole ei tahaks minna?”
Mina: “Läbu?”
Kriss: “Mhm.. Viiks su mõtted mujale.”
Mina: “Okei lähme.”
Seejärel ma kuulsin alt korruselt isa häält. Kriss viis mind süles alla, et saaksime kiiremini. Isa uuris kohe kõik välja ja jooksis ülesse. Seejärel tuli tagasi alla ja ütles, et helistab politseisse. Seda ta tegigi ja varsti jõudis siia üks patrull. Nad küsitlesid meid kõiki ja seejärel viidi laip minema. See oli nii vastik vaatepilt. Pärast seda, et ma saaksin mõtted mujale läksin panin riidesse ja seejärel otse Sanderi poole. Teepeal rääkisime enamus ajast kolimisest.
Mina: “Homme lähme sinu poolt asju tooma?”
Kriss: “Jap. Ma võtan riided ja läpaka kaasa, muud pole vaja.”
Mina: “Kuidas su pere sellesse suhtub?”
Kriss: “Mind ei huvita!”
Naeratasin selle peale, kui järsku kuulsin mingi tšiki häält, kes hüüdis Krissi. Kriss hoidis mult umber piha kinni. See tšikk jooksis Krissi poole ja hüppas talle kaela. Vaatasin seda kõike imestunult pealt. Kõhatasin lõpuks.
Mina: “Tutvustaksid äkki?”
Kriss: “Liisa see on Kerstin, Kerstin see on minu tüdruk Liisa.”
Naeratasin sõbralikult, kuid sain aru, et Kerstin oli solvunud, või pettunud või midagi sellist. Igatahes ta lahkus meie juurest. Liikusime edasi majja sisse. Läksime suurdetuppa ja istusime maha. Kuid seejärel kuulsin mingi poisi ja tüdruku karjumist kõrval toast. See tüdruku hääl tundus nii tuttav ja siis avanes uks suure pauguga ja välja trampis Sten. Taga nägin Kerstinit nutmas. Ma vaatasin Stenile imestunult otsa.
Sten: “Liisa ole ettevaatlik!”
Tahtsin talt küsida selle kohta, kuid ta läks minema kiirustades ja vihasena. Ma olin hämmingus ja seejärel tõusis Kriss minu kõrvalt.
Kriss: “Ma pean korra temaga rääkima.”
Ma vaid noogutasin talle. Mis toimus? Mida Sten mõtles selle all ja miks Kriss Kerstiniga pidi rääkima. Kõik oli nii segane, kui ma rahunesin ja istusin seal päris pikalt. Kriss oli seal toas juba päris pikalt olnud. Mind hakkas see häirima. Otsustasin minna ja järgi vaadata. Läksin vaikselt ukse juurde ja tegin vaikselt ukse lahti. Nii palju, et ma näeks, mis sees toimus. Mind ei märgatud.

Let go of your past 22.osa

Mina: “Kriss… Sten üritas mind suudelda!”
Kriss: “Üritas?”
Mina: “Jah. Me EI suudelnud!”
Kriss: “MA LÖÖN TA MAHA! Ta on selline ….”
Mina: “Rahu.. ma tahtsin lihtsalt öelda, et meie vahel saladusi ei oleks!
Kriss: “Jamh. Aitähh kallis!.....Ma olen hämmingus!”
Mina: “Miks?”
Kriss: “Liisa sa kõndisid! Sa … Kõndisid. Sa.. saad terveks!”
Mina: “Again, tänu sulle!”
Kriss: “Mis mõttes?”
Mina: “Ma ei suudelnud Steni. Ta oli nõus mind edasi aitama ainult sel tingimusel. No ma siis pidin ise toolini saama!”
Kriss: “Oh issand. Kas sa kõndisid kogu tee siia maani?”
Mina: “Ei, mu tool on…. Seeeeal. “
Osutasin tooli poole. Vaatasime mõlemad sinna, kuid ratastooli polnud seal enam. See ei olnud võimalik. See oli ära varastatud. Oh issand. Kuid mul ei olnud seda enam vaja. Otsustasin teatada ka Robile, et leidsin Krissi. Helistasin talle.
Mina: “Tsau.. ma leidsin ta… Jah.. Ma arvan, et lähen koju.. Davai.. mhm.. Tsauu!”
Mina: “Kallis..Aitad mind koju?”
Kriss: “Ikka, kuid ennem lähme haiglast läbi ja näitame sind arstile!”
Tõusin püsti ja Kriss võttis mult umber piha kinni tugevalt. Hakkasime vaikselt kõndima haigla poole. Õues oli juba nii soe. Suvi oli. Kõik oli nii hästi. Jõudsime haiglasse ja käisime tegime mitmeid uuringuid ja ootasime kaua kabinettide taga. Lõpuks saime kõik tehtud ja läksime mind ravinud arsti kabinetti.
Arst: “Nonii, näe meie ime tuli ka siia!”
Mina: “Heh. Ma tõin kõik paberid, mis mulle üleval anti. Kas ma võin siis nüüd koju minna?”
Arst: “Jah, kohe. Ma vaatan need korra läbi.”
Istusime toolidel vaikuses ja kui arst sai need loetud ja üle vaadatud, siis ta ütles.
Arst: “Ma arvan, et sa paraned täielikult!”
Mina: “Päriselt?”
Arst: “Jah.”
Ma olin nii õnnelik. Kriss kallistas mind kõvasti. Tänasime arsti ja läksime uksest välja. Istusin pingile. Kriss läks tõi garderoobist meie riided. Panin jope selga ja tõusin püsti. Kriss võttis mult umber piha kinni tugevalt. Tundsin ennast väga turvaliselt. Lahkusime haiglast. Liikusime üpris kiiresti, kuid jalutades. Tundsin, et mu jalgades oli aina rohkem jõudu. Rääkisime absoluutselt kõigest. Olin nii õnnelik, et ei kaotanud Krissi.Jõudsime pärast pikka jalutuskäiku minu kodu ukse ette. Olin ramp väsinud. Kriss otsustas pärast pikka mõtlemist minu poole ööseks jääda. Läksime ülesse ja avasin ukse. Uks oli lahti, seega pidi keegi kodus olema. Hüüdsin ema, isa ja venda. Vastust ei tulnud. Hakkasime maja läbi kõmpima. All korruselt ei olnud kedagi. Kuna ma veel kõndimises nii käbe ei olnud, siis Kriss otsustan mind tassida teisele korrusele. Vaatasime Andre tuppa, kuid see oli tühi. Lõpuks läksime ema isa magamistuppa. Avasin ukse ja vaatepilt ajas mu südame pahaks. Tundsin, et mu jalad läksid nõrgaks ja pea hakkas ringi käima. Otsisin Krissi kätega. Leidsin ja haarasin tema käest. Ma ei suutnud hingata. Kuulsin Krissi häält, mis käskis hingata ja rahulik olla. Pilt silme ees hakkas virvendama ja läks mustaks. Lõpuks kukkusin Krissi käte vahel kokku.

Let go of your past 21.osa

Kui ma lõpuks aru sain, kuhu poole ta pürgib, tõstin ma ta pea ülesse. Ta vaatas mulle otse silma. Otsustasin otse südamelt kõik ära rääkida.
Mina: “Kriss, ma ei ole valmis veel selleks.”
Kriss tuli mu pealt ära ja oli kaua aega vait ning vahtis lakke. See oli hirmutav. Ma juba korraks arvasin, et ta solvus. Pigem oli ta pettunud.
Mina: “Kriss anna andeks!”
Kriss: ”Ei ole midagi. Head ööd kallis!”
Ta andis laubale musi ja keeras mulle selja. See oli vastik, kuid olin rahul, et ei teinud valet otsust. Hommikul ärgates teda ei olnud voodis. Kuna ma ennast ise ei jõudnud liigutada, siis ma lihtsalt lamasin seal. Järsku sadas sisse Sten.
Sten: “Nooh.. Kuidas eilne õhtu oli?”
Mina: “Jää vait. Aita mind palun ratastooli.”
Ta võttis mu kätele, kuid kukkus tagasi voodile, kui kaotas tasakaalu. Ta kukkus täpselt minu peale. Sel hetkel tuli sisse Kriss. Kuidas küll kõik nii valel hetkel võib juhtuda? Kriss tegi muidugi omad järjeldused ja jooksis korterist välja.
Mina: “KRISS! See ei ole nii nagu paistab.. Paluun!”
Ma hakkasin nutma. Sten oli ikka veel minu peal ja ta vaata mulle silma. Ta tuli aina lähemale. Ma märkasin õnneks seda ja käratasin.
Mina: “KAO EEMALE ja aita mind ratastooli.”
Sten: “Kui ma suudlust ei saa, ei aita ma ka sind!”
Mina: “Looda edasi.”
Sten: “No okei ma lähen siis!”
Ta kõndiski minema jättes mu lihtsalt voodile. Pisarad voolasid ja voolasid. Neil nagu ei olnudki lõppu. Hakkasin ennast käte abil voodi ääre poole lükkama. Ma nutsin tugevalt ma haarasin käega kapist kinni ja tõstsin ennast püsti. Ma ei teadnud, mida ma edasi teen. Seal ma siis nutsin ja hoidsin kapist kinni. Miks pidi Sten üldse eksisteerima? Olin seal väga kaua olnud. Hakkasin mõtlema, kuidas saada ratastoolini. Üritasin sammu astuda. Ma hakkasin liikuma, kuid väikeste sammudega. Uks tehti lahti ja sisse vaatas Robi. Ma nutsin tugevasti. Ma lasin lõpuks kapist lahti, et jõuda toolini, kuid jalad ei jõudnud pidada. Hakkasin kukkuma. Viimasel hetkel püüdis Robi mu kinni. Ma ei suutnud nutmist jätta. Ta võttis mu sülle ja istus voodile.
Robi: “Miks sa üksinda oled?”
Mina: “Robi.. ma ..kui Kriss mu elust kaob, siis mind ei ole enam. Palun aita mind!”
Robi: “Mis juhtus Liisa?”
Üritasin nuuksumise alla suruda ja korralikult talle kõik ära rääkida. Korralikult see küll nüüd ei olnud, sest ma nuuksusin liiga palju, kuid Robi sai minust aru.
Robi: “Lähme otsime Krissi ülesse.”
Ta pani mu ratastooli ja viis mind majast välja. Otsisime Krissi igalt poolt. Lõpuks otsustasime hargneda. Ma läksin parki otsima ja Robi läks teda mööda teed otsima. Parki minnes leidsin ühe poisi pingil istumas. Ta vaatas möödaminejaid väga vaenuliku näoga. Ta oli nutnud. Sain aru, et see oli Kriss. Seda oli kuulda, kui ma ratastooliga sõitsin, seega ma jätsin selle seisma ja tõusin püsti. Lasin toolist lahti ja hakkasin vaikselt liikuma. Ma liikusin, vaikselt ja väikeste sammudega, kuid ma KÕNDISIN. See tähendab, et arste ei tasu alati uskuda. Jõudsin pärast pikka kõndimist pargi pingini. Krissil voolasid pisarad üle põskade. Samuti ka mul. Ma ei olnud ikka veel suutnud nutmist lõpetada. Olin temast paari meetri kaugusel.
Mina: “Kriss, see ei olnud nii nagu sa arvad!”
Kriss vaatas mulle otse silma. Ta ehmatas ja tõusis püsti ning tormas minu juure ja aitas mu istuma. Kuid siis ilmus talle tagasi see ilme. See et ta sisimas on katki hetkel.
Mina: “Tänan, et hoolid, aga palun räägi midagi!”
Kriss: “Mida? Mida ma peaksin arvama sellest. Te olite KUNAGI PAAR! Te olite voodis pikali KAHEKESI. Ütle Liisa, mida ma peaksin arvama sellest!”
Mina: “Kus sa läksid täna hommikul?”
Kriss: “Jah vaheta teemat!”
Mina: “Lihtsalt Kriss, poleks sa läinud, oleksin ma saanud ratastooli istuma ja Sten poleks pidanud mind aitama!”
Poiss vaatas mulle väga lolli näoga otsa.
Kriss: “Ta aitas sind istuma?”
Mina: “Jah, kuid kukkus. Minusugust kahe tonnist on raske tassida ka ju!”
Kriss: “Liisa…. Anna andeks!”
Mina: “Tegelt ma saan sust aru, kuid lase teinekord ära palun seletad. Kuidas sa ei tea, et ma armastasn ainult sind ja sind ja veelkord sind!?”
Kriss: “Anna andeks!”
Seda ütles juba sosistades ja ta vaatas maha. Ta oli ise ka aru saanud vist, kui loll ta hetkeks oli.
Mina: “Aga nüüd, ma tahan musi!”
Ta tuli istus mu kõrvale ja suudles pikalt ja kirglikult. Ma ikka veel nutsin, sest ma ei suutnud jätta. Algul ma juba mõtlesin, et kaotasin ta. Kuid see ei olnud nii õnneks. Nüüd ma juba nutsin õnnest, et kõik on korras. Kui suudlus lõppes, siis ma kallistasin teda tugevasti ja sositasin.
Mina: “Palun.. ma väga palun ära unusta MITTE KUNAGI, et ma armastan sind rohkem, kui oma elu. Ilma sinuta ma ei suudaks enam elada!”
Kriss: “Liisa mina sind veel rohkem. A – R – M – A - S - T - A – N sind tohutult.”
Ma vaatasin talle silma ja hakkasin temaga rääkima.
Mina: “Kriss.. “


Liiiiga seebiikaks läheb, aga noh mul veel 4 osa valmis juba. Ma vb ei kirjuta enam edasi, sest tundub et keegi ei loe. Suht mõtetu :D

Let go of your past 20.osa

Kriss: “Liisa.. Mul on sulle vaja midagi öelda.”
Mina: “Nooh… ütle juba, ma ei kannata seda vaikust.”
Ma olin šokis. Järsku hakkasid kõik naeratama. Kriss lausa naeris juba.
Kriss: ”Kas ma aitan sul asjad kokku panna? Tibu sa saad täna välja!”
Mina: “Mida??? “
MUL OLI ŠOKK. Ta oli nii vastik. Ma olin juba ettevalmistunud, et midagi hullu on juhtunud. Kriss pani vist tähele, et olin natuke solvunud. Sel ajal, kui kõik naersid kogu südamest, suudles Kriss mind pikalt. Kahjuks see kord samut katkestas meid Robi.
Robi: “KhmmKhmm..”
Mina: “Robi, ükskord ma lihtsalt tapan su. Sa rikud kõik ilusad hetked ära!”
Robi: “Anna andeks, aga arst tuli!”
Mina: “Oihh!”
Arst: “Khmm.. ei ole hullu. Nonii ma kirjutan su välja täna. Kuulsin, et sul olid kodus probleemid enne õnnetust?”
Mina: “Jah. Lahe et kõigest kõigile räägitakse.”
Vaatasin Robile ja Krissile otsa. Nad mõlemad naersid ikka veel. Vaikselt, kuid nähtavalt. Vaatasin taas arsti.
Arst: “Ma arvan, et targem oleks sind algul viia kellegi poole. Näiteks sinu poisi? Sa peaksid veel puhkama, et ei oleks tark koju minna veel, kui seal ei ole eriti rahulik.”
Mina:”Kriss.. võin sinu pool?”
Kriss: “Ikka tibu!”
Arst: “Siis on selge. Ma kirjutan su juba välja, kuid sa ei pea kiirustama. Aega on.”
Mult võeti kõik juhtmed küljest ja Eva aitas koti kokku panna. Lõpuks saime ka haiglast välja. Mind veeti ratastooliga auto juurde ja sealt edasi autoga Krissi poole. Hakkasin mõtlema, et kogu selle aja jooksul ei olnud ma enda vanemaid näinud. Kuid arvasin, et neil on ehk muud mured mille pärast muretseda. Mind lükati majja sisse. Õnneks oli majas lift. Sellega läksime 3. korrusele.
Mina: “Kriss, kas su vanemaid ei ole kodus?”
Kriss: “Ei.”
Mina: “Kus nad siis on?”
Kriss: “Nad on võõrutusravil.”
Vaatasin teda suurte silmadega. Kui ta minu poole vaatas, et näha miks ma peatusin tõstin käed, et ta mind kallistama tuleks. Ta tuligi ja me olime kaua üksteise embuses. Kuid lõpuks ta lükks mind tuppa. Läksime Krissi tuppa ja eest leidsin ma Steni. Vaatasin teda suurte silmadega. Kas ta on ennast nii palju muutnud, et isegi ei tee välja enam meist? See oli küll üllatus. Igatahes Kriss hakkas minuga rääkima.
Kriss: “Tips, me magama ühes voodis. Loodan et sa vastu ei ole.”
Mina: “Ei ole.”
Seejärel vaatas Sten mind kahtlase pilguga.
Sten: “Ole rahulik ma jätan teid kahekesi!”
Mina: “hah okei.”
Kriss: “Khmmm.. läheksid siis?”
Sten: “Kohe asja kallale jah?”
Mina: “Sten jää vait.”
Õhtul me veetsime aega nii sama vedeledes ja telekat vaadates. Lõpuks õhtul kui juba uni tekkis. Aitas Kriss mind voodi peale istuma ja lahkus toast. Ma vahetasin tavariided magamisriiete vastu ja seejärel tuli Kriss sisse. Ta pani ukse kinni ja jäi mind vaatama.
Mina: “Mis on?”
Kriss: “Midagi.. Ma lihtsalt rõõmustan, et sa oled ikka veel mul olemas.”
Ta tuli minu juurde ja võttis oma sülle ja seejärel asetas ka kohe voodisse pikali. Ta tuli minu peale ja suudles kirglikult. Ma olin sel hetkel nii õnnelik. See kestis kaua ja see hetk oli hinnaline. Suudlused läksid edasi kaelale ja tagasi suule. See oli ilus. Ta käed liikusid mu pluusi alla ja silitasi õrnalt mu keha.

Let go of your past 19.osa

Sealt tuli Robi. Endal väga rõõmus nägu peas. Ma ei suutnud seda uskuda, aga tema järel tuli… EI SEE PEAB OLEMA UNI. Aga päriselt? Ma ei uskunud oma silmi. See… See oli Kriss. Kuna mu hääl oli ikka veel peaaegu kadunud ei suutnud ma veel palju rääkida.
Mina: “Kriss... Saa.. oled elus!”
Kriss: “Oh kullake..”
Ta tuli ja kallistas mind kõvasti. Ma hakkasin nutme õnnest. Ta oli elus. Ta kõndis ja temaga oli kõik korras. Ma ei tahtud lasti lasta, kuid Kriss lükkas kindlakäeliselt ennast natukene eemale. Ta vaatas mulle silma ja seejärel suudles mind pikalt.
Robi: “KhmmKhmm.. Te ei ole üksi!”
Kriss: “Mhmm..tead kallis, vahe peal ma juba arvasin, et kaotasi sinu!”
Sten: “Anna andeks.. ma ei tahtnud!”
Kriss: “ole rahulik tibu ta sai juba minu käest peksa!”
Mina: “Sa andsid oma vennale peksa?!”
Kriss: “Muud võimalust ei olnud hetkel!”
Mina: “Hmm.. Kuulge kas jätaksite meid Krissiga kahekesi”
Kõik olid nõus ja lõpuks jäimegi kahekesi. Kaua aega oli täielik vaikus. Kriss istus mu voodi ääre peal ja silitas õrnalt mu põske. Mul tuli meelde see hirm, mida tundsin ennem. Seda, et olen mõrvar ja olen kaotanud Krissi. Olin nutma hakanud ja Kriss pühkis mu pisarad.
Kriss: “Mis on?”
Mina: “Ma.. Ma.. arvasin, et sa oled surnud. Et mina tapsin sinu.”
Kriss: “Aga ma ei ole!”
Mina: “Ma poleks suutnud selle teadmisega edasi elada! Kriss, kui sina oleks surnud, siis 99% minust oleks ka surnud!”
Kriss: “Kullake, aga ma olen sinu kõrval ja ei lahku kunagi!”
Mina: “Aga kui see on unii?”
Kriss: “See ei ole kohe kindlalt uni.”
Mina: “Kuidas sa saad nii kindel olla!”
Kriss: “Sest kui see oleks uni, siis ei räägiks sa seda mulle!”
Ta suudles mind kirglikult. Lõpetades vaatas ta mulle pikalt silma ja ütles:
Kriss: “Liisa sa oled mulle kogu mu elu. Armastan sind tohutult!”
Mina: “Mina sind rohkem!”
Sel hetkel tuli sisse Robi.
Robi: “Hei! Sorry, et segasin, aga Kriss me peame rääkima!”
Mina: “Palun rääkige minu ees!”
Robi: “Kriss, tuled?”
Mina: “Robi, ma ei ole laps. “
Kriss: “Tasa. Ma tulen kohe tagasi!”
Õh, see ei olnud võimalik. Mind koheldakse nagu väikest last. Kuid sain aru, et ei saa midagi teha. Olin suhteliselt vihane, kuid lõpuks ka rahunesin ja uinusin. Nägin unes end lapse vankriga ringi käimas. Vanker oli tühi. See ajas nii segadusse. Unenäos panin seda lõpuks tähele ja hakkasin last paaniliselt otsima. Ma ei leidnud teda. Ärgates oli toas Eva, Robi, Sten ja Kriss. Kõigil olid väga vastikud näod peas. Midagi oli toimunud. Ma teadsin seda, kuid teadsin ka seda, et keegi neist ei tahtnud mulle rääkida. Hakkasin ise pärima, sest ma lihtsalt pidin teada saama.
Mina: “Nonii, midagi on juhtunud. Kes on see kes mulle nüüd rääkima hakkab?”
Toas oli vaikus. Ühes nurgas olid Eva ja Robi, kes hoidsid üksteisel ümbert kinni.
Teises nurgas oli Sten. Minu kõrval oli Kriss. Ta hoidis mu kätt ja silitas seda õrnalt. Kõik vaatasid oma jalgu, maad või siis minu kätt(Kriss). Olin hämmingus. Mitte keegi ei lausunud sõnagi. Mis nii hirmsat siis juhtunud on?
Mina: “Alloo.. rääkige!”
Ikka veel oli toas vaikus. Mitte keegi ei liigutanud ka vaid Kriss silitas ikka veel mu kätt. Tirisen selle ära ja vaatasin Krissile otsa.
Mina: “Palun.. Ma ei kannata seda enam.”
Kriss: “Liisa..”
Kriss nuttis. Tal olid pisarad silmas. Mis toimus?
Kriss: “Oh issand.. Liisa..”
Sel hetkel kais uks ja sealt vahelttuli suur kimp punaseid roose ja sellele järel Kaspar. Kui ta kõigi nägusid nägi, läks ta ise ka näost ära.
Kaspar: “Khmm.. Ma tulin vist väga valel hetkel. Vabandust..”
Ta tagurdas uksest välja.



Kas on mõtet edasi kirjutada?